Türgi matk 20.06.-11.07.1998.

Kus me siis ära käisime?

Lühidalt.
20.06.98. Väljasõit Tallinnast "Kullo eest" u.kell 7.15. Sõitsime läbi Läti ja Leedu Poola piirile. Öö sõitvas bussis, kes ei viitsinud magada, see nägi ka Varssavit.

21.06.98. Hommikusöök Krakowi lähedal bensiinijaamas. Ületasime Poola-Slovakkia piiri. Orava lossi vaatamine ja edasi Liptow Mikulas'i linnas väike peatus. Siin said kõik edaspidised kohalikud rahad endale nimeks "Kõðð". Sõitsime läbi Slovakkia ning ületame Ungari piiri. Ööbisime Budapesti lähistel. Suured kogused odavat ja head Ungari veini leidsid omale loomuliku lõpu.

22.06.98. Varahommikul jätkasime sõitu. Sõitsime läbi Ungari Rumeenia piirile, ületame piiri. Olid suured üleujutused, õhtul tegime jaanituld, mida möödasõitvad autojuhid vaatasid kui ilmaimet.

23.06.98. Esimene ujumine Mustas meres, Constanta linnas. Ületasime Rumeenia-Bulgaaria piiri. Sõitsime läbi Bulgaaria. Ööbisime Burgase linna lähedal, kus käisime ka öösel ujumas. Võrratud helendavad vetikad.

24.06.98. Ületasime Bulgaaria-Türgi piiri, sõitsime Istanbuli, tutvusime linnaga, kes viitsis, käis ka öist Istanbuli vaatamas, kuid see ei tekitanud eriti vinget muljet. Külastasime Türgi sauna hamami.

26.06.98.Topkapi palee, sultan Ahmed I Sinine moshee Hagia Sophia moshee, maailma suurim kaetud turg Capali Carsi, võtsime endaga kaasa kohaliku eestlanna Agne ja alustasime sõitu Ankara suunas.

27.06.98. Poole öö pealt jäime ööbima mingisse suvalisse bensukasse ja hommikul sõitsime edasi. Tuz Golü soolajärve uudistamine. Kapadookia koobaslinnadega tutvumine. Õhtul käisime kohalikus restoranis koos iirlaste jaapanlaste jne.nautimas türgi rahvatantse, sealhulgas ka kuulsaid nabatantse. Restoran oli muide tehtud koopasse.

28.06.98. Jätkub tutvumine Kapadookiaga, sedapuhku "metsikult". Külastasime ka Avanose linna potitöökodasid ja Chez Galip'i juuksekollektsiooni.

29.06.98. Lõpuks jõudsime mägedesse.  Bussitäis rahvast jagunes põhimõtteliselt kolme gruppi, grupijuhtideks Valdo, Erika ja Einar. (Siit edasi on Einari grupi elamused). Umbes lõuna ajal saime siis ka paigast liikuma ja mõne tunniga olime lõunapaigas. Kuna Valdo grupp oli väikest viisi lõiganud, olid nad jõudnud sinna enne meid. Rosinad söödud hakkasime siis üle mäeribi ronima, kusjuures järgmine päev selgus, et seda polnudki üldse vaja. Hakkasime aru saame, et Türgi mägedes tõepoolest napib vett, ühes veevõtukohas leidsime, et meie pudelis ujuvad rõõmsalt ringi kaanid. Ööbima jäime karjuste laagripaika ja öö möödus ammumise, määgimise, mökitamise ja mäletsemise saatel.

30.06.98. Hommikul hakkasime liikuma umbes kella seitsme paiku, meist jäid maha need inimesed, kes pidid tagasi bussi juurde minema. Liikusime siis rõõmsalt mööda tuldud teed tagasi, esimeses peatuspaigas tegime ka hommikuse make-up'i, sest päike hakkas liiga tegema. Nüüd ja edaspidigi oli päikesekreem väga nõutud kaup. Olles jõudnud ribi peale, tegime väikese peatuse, mõningad liikusid mööda ribi ka ülespoole, et nautida kiiresti avarduvat vaadet. Edasi liikudes jagunes grupp kaheks, väiksem osa liikus tagasi bussi juurde, 8 inimest aga hakkas peale lühikest laskumist võtma hoogsalt kõrgust. Ööbima jäime üsna kuru alla, olles jõudnud järele jällegi Valdo grupile.

01.07.98. Hommik algas söögitegemisega. Kuni puder priimusel valmis sai, seni oli teevesi teises potis jäässe läinud. Esimene pikem peatus peale liikumahakkamist oli Engin Tepe mäetipus (3723 m). Seejärel hakkasime kurult laskuma, kohtasime mingeid türklasi(?), kes otsisid mingit rahakotti. Kuna meie seda ei olnud võtnud, siis laskusime edasi Yedi Göller'i platoo suunas. Yedi Göller'i platoo on üks äraarvamatult segane paik oma lugematute kühmukeste ja lohukestega. Eksisimegi sinna vahele ära, kuid õhtuks jõudsime jällegi uue kuru alla välja.

02.07.98. Tunnikesega jõudsime lihtsalt kurule ja siis see hakkas. Peagi jõudsime eeskäijatele järgi ja siis ei jäänud muud üle kui pidi aga ootama, ootama ja veelkord ootama, sest Valdo valmistas ees rada. Kui Valdo oli esimesena alla läinud, siis sai alla minna ka ülejäänud rahvas. Pika rongkäigu lõpetas Einar, kes korjas kokku ka nöörid ja karabiinid. Et ilma nöörita oleks veidi turvalisem alla minna, siis Einari koti oli Kristel juba alla transportinud mööda nööri, kuigi ta nägi sellega põrguvaeva. Ööbima jäime üsna omapärases kohas, kesk suuri kive.

03.07.98. Peale mõnetunnist laskumist jõudsime tagasi bussi juurde. Seal sai ennast jällegi inimese moodi tunda. Käisime ka kohalikus "Bakal Shoping"us, mis oli tehtud mingisse kuuri ja kus müüja oli u.13 aastane poisike. Edasi jätkus meie teekond Kayseri linna ja Erciyesi vulkaani poole, kuhu alla me ka õhtuks jõudsime.

04.07.98. Hommik algas paljutõotavalt. Et õhtul oli vulkaan olnud veidike pilvedes, siis selgus alles hommikul, et toimub ülesminek. Nii ka juhtus. Esimestena läksid Erika ja Valdo grupid, meie tükk aega hiljem. Liikusime piki vulkaani kraatri serva, kuid Erika pööras vahepeal kõrvale ja läks otse üle lume ja õigesti tegi. Ehkki tema rada oli raskem, sai ta siiski enne meid üles. Vulkaani otsas söödi kõhud täis kaasasolnud heast ja paremast ning alla tagasi. Sedapuhku tulid kõik grupid suhteliselt otsest teed, ehkki liikumiskiirus oli gruppidel kardinaalselt erinev. Peale mäest alla tulekut sai käidud ka kohalikus hotellis pesemas. Küll oli hea...

05.07.98. Öö möödus jällegi mööda Türgit logistades. Seevastu päeval jõudsime Pamukkalesse, kus nagu ikka Türgis olid spetsiaalselt just meie jaoks ootamas marmorbasseinid, lubjaterrassid, maailma vanim surnuaed ja Hierapolis. Õhtul sõitsime edasi Seldcüki linna. Seal püüdis meid kinni vene keelt kõnelev turistidepüüdja, kes vedas meid mingisse kohalikku "Natural Leather World'i", kus esitati meile imelik moeshow, mille järel nii mõnedki ostsid omale nahkpüksid. Käisime ka Vahemeres ka ujumas, nautisime merd ja lained. Pimedas Selcüki linnas lonkimine oli kaheldamatult nauditav elamus enamusele. Kenad olid vanad sambad kurepesadega ja Artemise kuju. Ööbimispaiga otsimisega oli aga probleeme, sest kogu mereäär on täis ehitatud igasugu jama (loe: suvitusvillasid).

06.07.98. Hommikul külastasime muistset Efesost. ISIC-kaardi esitajaid sisse koguni tasuta. Ülejäänuile oli sissepääs juba traditsiooniline 1 000 000 liiri (u.4 dollarit). Vaatamist igatahes jätkus. Õhtul asusime teele tagasi Istanbuli poole. Vahepeal tegime peatuse Bursa linna supermarketis, kust bussi sai ostetud isegi üks jalgratas. Öö möödus jällegi Istanbulis.

07.07.98. Tagasisõit. Läbisime Traakia, (Türgi Euroopa-osa) ja olimegi endise sotsialismimaa Bulgaaria piiril. Bulgaaria oma odavate veinidega...

08.07.98. Rumeenia, suur ja lai... Hoolimata mitmetest võimalikest variantidest külastasime Transilvaaniat ja soovijad said sisse astuda ka kuulsasse Brani lossi, mille on kuulsaks teinud legendid Draculast. Loss oli tegelikult lihtsalt korralikult restaureeritud vanaaegne lossihoone, kus Draculale vihjavat kitshi ei kohanud üldsegi.

09.07.98. Hommik algas seiklustega piiripunktide otsimisel, kuid sellest hoolimata jõudsime edukalt Ungarisse, mille läbisime ilma suuremate peatuste (ja ka sekeldusteta). Ilma eriliste sekeldusteta saime ka Slovakkiasse. Õhtul olid Liptov Mikulasi termaalbasseinid igati nauditavad. Liptov Mikulas on just seesama koht, mida paljud Slovakkias talvel käinud teavad kohaliku ja seejuures igati normaalse suusakeskusena. Algav uus päev leidis meid kohalikus diskoteegis, kus meie moodustasime umbes poole diskotajatest.

10.08.98. Slovakkia-Poola piir oli tavalise närvilisusastmega. Üle me igatahes saime ja peagi olime Krakowi linnas juba tuttavas bensukas õhtusööki keetmas.

11.08.98. Ennelõunal jõudsime juba kodusesse baltikumi, kõigepealt kitsauskaste ja kapsauskaste maale, seejärel käisime külas saldejumpsil ja oligi Eesti. Esimeses bensukas osteti kroonide eest kiluvõileiba ja muid rahvustoitusid. Telefoniautomaadi taha moodustus pikk-pikk saba. Kell oli veeretamas viimaseid selle päeva minuteid kui me jõudsime Tallinnasse, "Kullo" ette tagasi.

Kokkuvõtteks
Reis oli väga tore, Türgi väga külalislahke maa ja bussiseltskond suurepärane. Bussisõit oli küll aga liiga pikk, kokku u.10 100 km ratastel. Juulikuine Türgi andis vähemalt meie seltskonnale sellel aastal suve.
Passid-rahad-pangakaardid-muud dokumendid tuleks aga hoida Istanbulis (ja ka mujal) sisemistes taskutes (iseküsimus kas T-särgil neid on) või kaelakotis särgi all, mitte aga särgi peal või vöökotis. Pikanäpumehed on tõesti pikkade näppudega, vahel ka lausa röövimise peal väljas.
 

-----------------
 

Einari grupi kontaktandmeid (1998.a.seisuga):
 

Grupijuht: Einar Kivisalu tel.056 607451	Paavo Helde tel.051 170 96	Tiia Prass tel. (07) 301020
Gätlin Reinumäe tel. 050 66 902	Kristel Linsmann tel. 055 12321	Eero Noormets tel. 423 768
Annes Leht tel. 050 12060	Urmas Mäesepp tel.451366	Kaur Virunurm tel. 050 58952 kodus 6 330 031
Katrin Tombak tel. (07) 406 697, (056 55242)	Margit Tombak

Muid meie grupiga assotseerunuid liikmeid ja teisi toredaid inimesi

Aleks Baburin

tel. 055 620902

Kaido Tiigisoon

tel.050 22240

Anni Vilu

Linda Valkna 050 26016

Triin Lett 07 333504(k), 07 375669 (t)

Merle Eller

tel. tööl 6460244, kodus 6367073