Matkapilte

Varuaeg

Bussipileti Riiga ostsin eelmüügist varakult. Siiski mitte nii varakult kui Toivo. Seekordse reisi omapära oli, et kogu matkaseltskond pidi kogunema Moskvas. Kõige varem pidigi retke alustama Toivo, kes kasutas soodsat võimalust ja ostis 1 euro eest Berliini pileti. Kevadel toimus Kiievis eurivisioon, aga sellel ajal ei saanud Toivo minna. Nüüd oli paras aeg, seda enam, et Kiiev on täpselt poolel teel Berliinist Moskvasse ja tähtsa sündmuse puhul sisse seatud viisavabadus Euroopa Liidu Kodanikele veel kehtis. Ka Maril oli jäänud telesündmuse ajal Kiievis käimata. Ja Toivot ei olnud ta ka kunagi varem Kiievis näinud. Seega siis nüüd. Sveta pidi Moskvasse tulema otse kodust, Peterburist.

Genka asjaajamised olid seatud nii, et söök koos Kaisa, Einari ja Taneliga pidi viidama Riiga eraldi transpordivahendiga. Ljoha ja Kati pidid kasutama Eurolinesi marsruuti Tallinn-Pärnu-Häädemeeste-Riia.

Ja nii olingi 4. juuli hommikul Tartust minemas üksi. Bussijaama sõiduks läksin igaks juhuks piisavalt varase bussi peale, et jõuaks ootamatustele reageerida. Linnaliin toimis ja kohale jõudsin tervelt 40 minut enne piletil märgitud bussi väljumisega. Ometi oli peatuses juba ca 20 inimest. Kohe peale minu saabumist väljus bussijaamast üks paberitega tädi ja hakkas närviliselt edasi-tagsi kõndima. Juba kohal olnud seltskonnast uuris keegi tädilt, et kas buss ikka väljub õigel ajal. Temal vaja Riiast kohe Berliini sõita ja hiljaks jääda ei tohi. Minu küsimuse peale, et bussi väljumiseni ju veel üle poole tunni teatas tädi, et see olla varem s.t. eelmisel nädalal (pilet eelmüügist) nii olnud. Alates sellest nädalast on graafik muutunud, põhjuseks Riiast Berliini väljuv buss. Kohe peale seda saabus bussijaamast veel üks tädi ja teatas, et buss pöördus mingi rikke tõttu bussiparki tagasi. Varasem seltskond sumises erutatult. Varsti hakkas inimesi juurde tulema, ka ilmselt eelmüügist pileti ostnud. Kümme minutit peale minu piletil märgitud väljumisaega tuli buss ja veel kümme minutit hiljem viimane bussile jõudnud inimene. Riiga jõudsime minule sobival ajal, õige pisut enne Kati ja Ljoha saabumist. Berliini piletit ma poleks omada tahtnud.

Vaba aeg Riia linnas ohtralt sisustatud, läksime Kati ja Ljohaga aegsasti raudteejaama Naistevallast saabuvat seltskonda ootama ja rongi väljumisplatvormi selgitama. Kõndisime jaamas ringi, vaatasime kella ja kõndisime veel jaamas ringi.

Riia raudteejaama hoone on igati soliidsete mõõtmetega. Et soliidsust mitte rikkuda, ei ole sinna uksi väga palju tehtud. Autoga treppi sõitmine on lausa välistatud. Genka &Co saabus varakult, juba tund enne rongi väljumist. Kõik mägedes vajalik oli kenasti suurtes mustades prügikottides sõiduteele lähima jaamahoone seina äärde laotud. Mõned raskemad kotid olid isegi kahekordsesse kilekotti pakitud. Kotihunniku kõrval seisis Toyota Corolla, mis oli õige pisut suurem kotihunnikust. Proportsiooni ebakõla, arvestades veel lisaks veel 5 inimesega, tekitas minus arusaamatust. Ilmselt Genka märkas seda minu näoilmest ja mainis, et buss sõitis juba ära.

On lausa hämmastav, kuidas loodusseadused hakkavad kehtima täiesti ootamatult ja valivad selleks täiesti ebasobiva aja. On teada, et külmade jookide tarvitamine soojal aastaajal põhjustab organismi termoregulatsiooni desorientatsiooni. Termoregulatsiooni desorientatsioon algas praktiliselt kohe peale esimese kilekoti süllevõtmist. Pisut enne rongi etteandmist oli kogu kraam perroonil meie vaguni arvatava kohapeatuskoha juurde tassitud. Vaguni peatuskohta me siiski ära ei arvanud ja rongi saabudes tõstsime kogu hunnike veel korra ringi. Topelt kilekotid hakkasid selle rabina käigus järele andma ja osa konserve läksid perroonile veerema. Rong ise oli päev läbi päikese käes seisnud ja pikaks reisiks kõvasti energiat kogunud. Kottide pealeladumise käigus kaotas organismi termoregulatsioon orientatsiooni lõplikult. Rong väljus piletitel märgitud ajal.

Lubadused

Kui üks kubrik kola täis sai, saabus kohale keskeas naisterahvast vagunisaatja ja arvas, et seitsme inimese kohta on pagasit liiga palju ja tuleb osta pagasipilet. Selgitust, et tegelikult on meid 10 aga ülejäänud sõidavad Moskvasse lihtsalt teise rongiga ja ilma pagasita, arvesse ei võetud. Pileti hind juhul kui meil seda just tarvis ei ole, pidi olema 20 dollarit. Meil ei olnud seda piletit tarvis. Asja kordaajamiseks paluti hiljem vagunisaatja juurest läbi astuda. Rongist hetkeks välja tuulduma tulles kohtasin söögiostult tagasikiirustavat Einarit. Rääkisin tallegi lugu pagasipiletist. Einar silmas ukse juures seisnud noorukest vormis piigat ja arvas, et selle natukese maksab ta natuuras. Meest sõnast, härga sarvest arvasin mina ja näitasin kätte proua, kellega enne vestlesin. Seepeale selgus, et on olemas veel ütlus "mees annab sõna, mees võtab sõna. Igatahes pidi teema rongis enne rahamaksmist uuesti arulusele tulema. Tuligi. Einar jäi oma seisukoha juurde. Ei aidanud see, et Ljohha lubas kõik videosse jäädvustada ja hiljem soliidses seltskonnas eksponeerida. Einari argument loobumiseks oli, et kes see ikka tummfilmi tahab vaadata. Seepeale lõi veenmisprotsessis kaasa ka kogu ülejäänud seltskond ja lubas hääli juurde teha. Abipalve lükati põjendusteta tagasi. Maksin 20 dollarit ära ja tähendasin sündmuse Einari protestist hoolimata märkmikku. Moskvas rongist väljudes pudenes üks meie suurepärastest topeltkilekotiga toidukottidest vagunis laiali ujutades selle üle mingite kuivainete ja suhkruga. Eile antud dollarite mõju ei olnud siiski veel kadunud ja meile pandi südamele, et me juhtunu pärast ei muretseks.

5.07

Moskvas

Moskvas tervitasid meid Toivo, Sveta ja Mari, preilid kenasti suvistes lillelistes tualettides hallitriibulise ülikonna ja kaabuga Toivo käevangus.

Kaasani vaksalis hoatati suurte valjuhääldite kaudu vahet pidamata kõrgendatud ohu eest. Sõdiv riik ikkagi. Perronile pääses vaid pileti ettenäitamisel.

Olulisim käik Moskvas oli registreerima. Andsime paberid sisse ja 500 rubla eest inimese kohta lubati 2 tunni jooksul asi korda ajada. Einar veel igaks juhuks uuris, et kes ja kunas võib seda migratsioonikaardikest uurida ja kas peaks ka Barnauulis registreerima. Arvati, et võiks. Siiski ei pidavat postimiilitsal üldse olevat õigust migratsioonikaarti küsida. See pidi olema vaid migratsiooniteenistuse asi. Toivo lubas Einarile korra nädalas kuivikuid saata kui see miilitsale asja ära seletab. Otsustasime siiski, et miilitsat kohates me talle ta õigusi ette lugema ei hakka ja tegutseme vastavalt olukorrale.

Üleinimlik pingutus

Barnauuli rongi kotte sisse tassides juhtus Katiga enneolematu lugu. Tavaliselt läheb inimesel ülima pingutuse tulemusel silme eest mustaks, võivad ilmuda ka sädemekesed ja nendest moodustunud ringid. Katil läks seljakoti raskuse all kookus olles aga silme eest valge-roosa triibuliseks. Algul põhjendas ta enesele erisust laia silmaringiga. Kotist vabanenuna üles vaadates oli efekt sama nagu Lotte multifilmis, kus pisikese sauruse pea taga peitus vee all suur keha. Sellesse konteksti panduna võib öelda, et Kati nägi esimesena veealust osa.

Sõitsime platskaardis. Tervenisti oli meie päralt ainult tualettruumi kõrval asuv kubrik. Vahemärkusena huvitav tähelepanek, et eelmisel aastal Kodarisse sõites oli sama lugu ja Altaist koju sõites oli ka sama lugu. Seltskonna piletid olid siiski samas vagunis ja vahetuste käigus said ka kubrikule lähimad küljekohad meie valdusse. Vaid kaks kohta jäid eraldi. Kubrikust kujunes elutuba, teistest kohtadest magamistoad, mida said kasutada ka kubriku elanikud.

6.07

Veel ajast

Elutempo rongis oli kiire ja aega vähe. Peamise aja võttis söömine, õlu, tuhat, sitaratas ja uni. Aega nappis toitude pakkimise ja kaartide kiletamise jaoks. Ka kaarte tuli vahel lasua uneajast mängida. Korra proovis Toivo veel ka Jumalat kaardimängu lülitada, paludes talt viimases hädas kahte tihi. Läks hästi ja reageeris ainult Sveta Bogomolova.

Markantseim näide karmist ajapuudusest oli tuhat, mida alustasime 23.30 ja mis lõppes 5.20 hommikul. Ca 4.00 tormas ühel eemalasunud kohal maganud ähmi täis Kati uurima, et ega Meelis pole rongist maha jäänud. Ei olnud, kuid nagu hilisem elu näitas, oli Kati reaktsioon lihtsalt valesti ajastatud. Kati sahmimise peale ärkas ka Ljohha ja kiibitses seni kuni Toivo vihastas. Seepeale tundsid ka Genka ja Tanel toimuva vastu huvi. Õnneks müüdi õlut peatustes ka öösiti.

Osa ajast kulus ka mitmesuguste ülevaadete andmiseks ja küsimustele vastamiseks. Kõige põhjalikuma ülevaate andis Toivo ühe saksa lenduri memuaaridest. Raamat oli minu silmis siiski natuke puudulik, sest vastuseks Genka küsimusele, kuidas ta surma sai, teatas Toivo, et seda ei olnudki seal kirjas.

Elu õpetab

Barnauli rongis toitu pakkides uuris Kati kui palju saab tipugrupp piimapulbrit. Tipugrupi moodustasid Toivo, Ljoha, Genka ja Kati. Einar arvas, et peaks selgitama kui palju seda üldse on ja seejärel näo järgi vaatama. Tipugrupis soovitas ta veel ka eraldi grupisisese kokursi teha. Arvasin, seepeale, et Einar on ettevaatlikuks muutunud. Eks elu õpetab. Einar elust siiski ei õppinud. Hiljem unustasin kilekotikese koos oma eelpool mainitud märkmikuga kuhugi ja alustasin lahkumist. Einar juhtis viisakalt tähelepanu mahaunustatud kotile. Tänasin ja ütlesin, et kotis on mulle väga vajalik märkmik. Einar ropendas ebaviisakalt.

7.07

Tervis

Peale hommikust ärkamist läksin elutoaks olevasse kubrikusse kohvi jooma. Erinevalt teistest hommikutest kaardimängu veel ei toimunud. Isegi laiali ei olnud veel jaotataud. Tekkis lootus esimeses ringis osalemiseks. Ebahariliku hommiku põhjuseks oli märgade pükstega platel lamav Toivo (ülikonnapüksid!!) kellele keegi oli kohvi peale valanud. Seltskond tema ümber lõpetas parajasti pulsikatsumise ja tegi Kaisa juhendamisel ettevalmistusi kunstlikuks hingamiseks. Seepeale hakkas Toivo ägedasti liigutama. Põletushaavadest päästis Toivo ilmselt asjaolu, et Barnauulile liginedes hakkas ilm päeval soojemaks minema. Vagunisaatja info kohaselt oli seal 36º C, vagunis pikemat aega juba pisut rohkem.

Õhtupoolikul kurvastasime kaardimängu ajal mööda rongi kondavat raudteemiilitsat, kes soovis meie katelokist juua. Pettununa ulatas ta põhjas loksuva veetilgaga kateloki meile tagasi.

8.07

Liikluskultuur

Kell 8.00 oli Barnauulis 27º C sooja. Transpordi leidmine oli lihtne. Õigemini transport leidis meid. Võtsime julguse kokku ja maksime peale väikest omavahelist vaidlust raha leidjale ette. Seejärel ostsime tagasisõidupiletid, ladusime kotid Gazellile ja alustasime sõitu Võssotniku poole. Linnapiiril tuletas Vene sõjavägi meile meelde oma tõelist palet. Novosibirskist Gornoaltaiskisse viiv magistraal oli suletud. Sõjaväe õppuste jaoks. Peale pooletunnist ootamist oli ristmik masinatest ümber piiratud. Igale sõidurajale oli moodustunid 2-3 rida ja juhid valmistusid närviliselt suitsu tehes stardiks. Start anti peale viimase raketiveoki möödumist ca poole tunni pärast. Saime päris hästi minema ja liitusime kohe tee keskjoonel sõitva reaga. Noor ja uljas juht andis lootust peatselt liidripositsioonile jõuda. Paraku ei kompenseerinud uljus kogenematust ja meile sunniti peale viieminutilise boksipeatus tanklas. Napilt jõudsime oma endise sõidurea viimaste masinatega liituda. Alustasime jälle pürgimist liidripositsioonile. Seekord läks see libedamalt, kuid sõidu katkestas liiklusmiilits ja juht pidi raha abil suhteid klaarima. Seejarel asusime uuesti enestele väärilist positsiooni taotlema. Kõike seda saatis läbilõige uuemast vene muusikast. Ljoha tõmbas kardinad ette.

Gornoaltaiskis selgus, et masin edasi ei sõida, aga meil ei maksa muretseda. Meie peale on mõeldud ja edasi viib meid teine samasugune Gazell, ainult sinine. Kohalejõudmislootust andis ka eelmisest juhist märgatavalt kõrgem vanus ja seetõttu me väga ei protesteerinud. Kruusateele jõudes saime aru, et erinevus ei seisne ainult värvis, vaid ka uksetihendite puudumises.

Vanuse mõjus olime ka eksinud ja ees istunud Toivo ning Einar, kellel kardinate ettetõmbamise võimalust polnud, olid peale mägitee lõigu läbimist üsna sõnakehvad. Seekord saatis kõike seda läbilõige vanemast vene muusikast.

Keset lagedat põldu kõrvetava päikese käes seisis plekist putka ja üle tee oli tõkkepuu. Meie sinine Gazell peatus ja meid käsutati välja. Õeldi, et piiritsoon. Kontrolliti dokumente ja kästi kindlasti Ust-Koksas registreerida. Kella vaadates tähendas see tegevust järgmiseks päevaks.

Võssotnikus tõstsime ca 1 mm tolmukihiga kaetud kotid autost välja. Algas äike ja siis ei tolmanud enam. Leppisime juhiga kokku, et ta tuleb meile ka järele. Võtsime igaks juhuks juhi telefoninumbri ja maksime 2000 rubla lootusrikkalt ette.

9.07.

Lahkumine

Kava jätta dokumendid Võssotniku mõne töötaja kätte registreerimiseks luhtus. Öeldi, et peame ise Ust-Koksasse tagasi sõitma. Registreerimata jätmise korral lubati tagasiteel trahvi vähemalt 500 rubla inimese kohta ja probleeme piiritsoonist väljumisel. Otsustasime probleemide ja trahvi kasuks. Tõstsime Vana Tallinna Võssotnikusse jäetavate asjade hunnikusse ja seadsime end mägedesse minekuks valmis. Kuna kord oli tipugrupis karm ja et välja oli kuulutatud täielik tsölibaat, lahkus tipugrupp koosseisus Toivo, Genka, Ljoha ja Kati juba kell 10 hommikul Beluhha suunas.

Einarist, Tanelist, Kaisast, Marist, Svetast ja Meelisest koosneva matkagrupi kottide kaalumine pakkus kõigi jaoks üllatuse ja tegi Einari tõsiseks. Kuna olime veendunud, et kaasas on vaid hädavajalik ja koti et kaal ei huvita tegelikult mitte kedagi, asusime piki Kutšerla jõege üles liikuma. Rada oli aktiivselt kasutatav kohalike ratsameeste poolt, kes vedasid üles laisku turiste ja nende pagasit. Algul põiklesime mööda kõigist pruunidest lätakatest, hiljem ainult värsketest. Ilm oli soe ja riideid väga palju vaja ei läinud. Lohutasime end mõttega, et koormus jalgadele ei olene sellest, kas riided on kotis või seljas.

Kaasavõetud vesi kulus kiirelt. Jõgi jäi meie rajast pisut eemale või liiga palju madalamale. Järjekordel puhkepausil korjas meid üles mägedest väljujatele vastu sõitev väikebuss ja aitas meid mitme tunni teekonna võrra edasi. Võidetud aja tegime tagasi 2.5 tunni pikkuse lõunaga väikese oja ääres. Vesi oli hea jahe.

Õhtuks jõudsime kaljujooniste juurde. Tutvusime prantslasega, ravisime kapsikamiga Sveta puusa ja piiritusega Taneli selga. Enne magamaminekut leppisime kokku, et klimbid koosnevad jahust ja jahust.

10.07

Äratus 6.30. Hommikusöögiks oli conservicus vulgaris turisticus tatraga. Meelis jõi ka teed ketsupiga. Asusime teele. Keskpäeval hakkas vihma sadama. Väga selgelt meenusid Toivo filosoofilised õpetussõnad, et telk pannakse üles ainult kuiva ilmaga, sest märga telki on raske tassida. Samuti võimaldab see säästa energiat juba telgi ülespaneku ja mahavõtmise arvelt. Peatusime laiema võraga puu all ja katsime endid käepäraste materjalidega. Varsti võtsime vihma tõrjumiseks appi ka prantslase. Vihma lõppedes liikusime edasi mööda hobuste poolt aktiivselt kasutatavat rada.

Grupp oli väga üksmeelne ning seda üksmeelt väljendati pidevalt, peamiselt raja suhtes. Uutes oludes pidime oma eelmisel päeval vastu võetud taktikat muutma, sest soe ja kosutav vihm oli muutnud kogu rajal oleva pruuni olluse värskeks. Otsustasime, et sellest möödaastumiseks me enam energiat ei kuluta. Peatselt avastasime, et nõlva jalamil looklev rada kogub nõlvalt allavalguva vee kenasti kokku ja juhib allamäge rada samaaegselt puhastades. Sagedasti tehtud peatustes uurisime loodust ja täiendasime üksteise teadmisi sellest. Ümbritseva põhiolemuses leppisime kokku kiiresti. Kõik aktsepteerisid, et meid ei ümbritse sammaldunud kuused vaid samblikega kaetud seedrid. Öösel oli äike.

11.07

Viisime zabroska Kutšerla järve äärde puhkebaasi. Puhkebaas oli muljetavaldav. Helikopteri abil kohaleveetud materjalist oli püstitatud mitu hoonet, betoneeritud bassein ja kohale veetud ka kaatrid. Ööpäev baasis oli maksnud alguses 3000 rubla, praeguseks oli hind langenud 1600-le rublale. Kohapealne mees oli altailasest endine sõjaväelane, kes Lätis aeg teeninud. Tagasiteel kohtasime kolmemehelist Riia gruppi kus üks osutus rahvuselt prantslaseks.

Sveta puus oli edukalt paranenud, vähemalt ta väitis nii ja ravida ta ennast rohkem ei lasknud. Taneli selja ravivajadus oli aga otsustatav juba välise vaatlusega. Kiiret paranemist ei loota ei olnud ja piiritust me seetõttu rohkem ei raisanud. Kasutasime vesinikku ja briljantrohelist.

12.07

Hommikul 9.00 alustasime liikumist Kara-Tjureki kurule. Eelnevad konsultatsioonid olid välja selgitanud, et on metsas kulgev on laugem rada ja jõe kaldal kulgev järsem rada. Eelmise kahe päeva kogemus sundis otsustama vee olemasolu järgi. Kohe hommikul kohtasime laagripaigas peaaegu et kohalikku vene gruppi, mille juht teada saades, et Einar on ka nende kodumägedes käinud, kamandas välja kitarriga kaaslase, kes meile ühe laulu laulis. Vastu said nad märgi kirjaga Welcome to Estonia.

Peatselt selgus, et eelnevate konsultatsioonide käigus olime eksinud loogikareeglite vastu ja ununustatud ka kaks päeva vana kogemus. Nagu lubatud, oli rada järsk. Puhkepeatused möödusid jõe kaunist kohinat kuulates. Järgmine joogikord meie järgmises laagripaigas algas ca 16.00 ja kestis 17.00- ni.

Laagris tabas suurt hulka riideid mingi viirus. Kõige rängemini tabas see Marit, kes õhtu jooksul nõela käest ei pannudki.

Otsustasime osa asju järgmiseks päevaks paari tunni tõusutee jagu ette viia. Oli meeldiv jalutuskäik. Maril aga oli tõeliselt õnnetu päev. Hommikupoolikul oli ta ennast mingitel kividel marrastanud, laagripaika jõudes lagunesid liided ja meie asjade etteviimise käigus kukkus suur kivi jõkke just Mari vahetus läheduses. Ja nii mitu korda järjest.

13.07

Ületasime Kara-Tjureki kuru. Kohtusime laskuva grupiga, kelle küsimusele meie teekonna ja päritolu kohta andis Tanel põiklevaid vastuseid. Kurult alla tulles nautisime Ak-Kemi oru vastasnõlval asuvaid helkivaid mägesid, varjulises sopis nautisime kohvi, päikest ja päikesepaistega paratamatult kaasnevat vihma.

Kohtumine tipugrupiga Ak-kemi orus oli pisut ootamatu ja kui matkagrupp Ak-Kemi orgu jõudis, oli tsölibaat tipugrupis ilmselt juba lõppenud. Grupp lõpetas parajasti õhtusööki ja valmistus hommikul 6.00 Beluhha suunas liikuma. Grupid andsid teinetesele ülevaade toimunust. Personaalselt meenutati Toivo informatsioonihankumist Ak-Kemi oru ilmajaamas, kus ei kaasasolnud Ljoha ega küsitletavad ei suutnud küsimust "Možete dadt informaciu" intonatsiooni tõttu tõlgendada küsimusena. Samuti arutleti eesti ja kohaliku keele sarnasuse üle. Filoloogiliste teadmistega hiilgasid nii tipugrupp, kes teadis Tjureki tähendavat türklast kui matakagrupp, mille liikmed teadsid olevat sõna "kara" olemasolu ka eesti keeles.

Ka Ak-Kemi orgu veetakse hobustega ohtralt turiste, aga peatselt leidsime siiski sobivad telgikohad. Õhtusöögi valmistamise käigus muutsime rangemaks oma toiduvalmistamise reegleid. Kohustuslikuks tehti vorsti keetmine supi sees. Keeta tuli niikaua kuni ükski vorstitükk enam isesesvalt ringi ei ujunud. Eelpool kirjeldatud klimbiretseptile altrenatiivina töötasime välja uue klimpide retsepti, mis nägi ette klimpide valmistamise piprast mannast ja piimapulbrist. Jahu leidumise korral võis maitse järgi ka jahu lisada (meie ei lisanud). Õhtusööki nautides unistasime jõuludest. Kangastus pilt, kus taamal pilvedesse mattunud Beluhhalt aetakse pilved laiali ja Toivo süütab piduehtes mäetipul värvilised tuled. Ilm aga läks soojaks.

14.07

Plaanisime lähiümbrusse kolama minna. Einar alustas koos Svetaga söögitegemist 7.00. Tipugrupp lahkus 8.00. Äike algas 8.30, koos sellega lõpetas Einar söögitegemise alustamise ja tuli telki tagasi. Sveta läks siis ka telki. Kell 11.00 oli Kati laagris tagasi. Vedelesime endiselt telgis, sest sadas ikka veel üsna kõvasti. Selleks ajaks oli Kaisal kõht juba nii tühi, et ta sõi ära esimesena kättesattunud küüslaugu, hiljem leidis ta ka kuivikud üles. Ca 11.30 läks Einar gaasipriimusele lootes uuele katsele. Tulemuslikult. Seejärel remontisime lõunani bensiinipriimuseid. Need tööle saades kasutasime kohe võimaluse ära ja tegime lõuna. Sveta, Tanel ja Mari ei suutnud end rohkem tagasi hoida ja tormasid mägedesse. Meelis, Einar ja Kaisa läksid tagasi magama. Ärkasin äikese peale, kuid uinusin taas. Õhtusöögi ajaks keeldus üks bensiinipriimus jälle töötamast. Remondime.

15.07

Mõlemad bensiinipriimused töötavad. Hommikul 9.00 alustame liikumist Ak-Kemi liustikule, kus tagasi jõuame 21.30. Algselt plaanitud ööbimise liustikul otsustasime ilma puudumise tõttu ära jätta. Üleval tuli lund, madalamal vihma. Aga jäämurd oli vaatamist väärt.

Peale õhtusööki pugesime otse telki. Kaisa oli suutnud kõik oma riided päeval läbi leotada ja külmetas. Otsustasime Einariga aidata. Einar läks telgist välja teekannu järele sealjuures magamiskotist välja tulemata. Mina esitasin Kaisale küsimusi, et välja selgitada raviotstarbelise piirituse asukoht. Öösel käis Einar veelkord telgist väljas, hobuseid karjatamas. Mis magamiskotist seekord sai, ei ole siiani selge. Tulemuseks oli lähim pruun laik 10 m kaugusel telgist.

16.07

Hommikul vaevleme otsustamatuse käes ja parandame priimuseid. Lõunaks saabuvad Ljoha ja Genka. Rõõm on suur ja seetõttu võetakse lahti pudel pealkirjaga "Väga näruseks õhtuks". Saabunud andsid ülevaate onnis toimumud filosoofiakursusest, selle peaaegu püsielanikust moldaavlane Dimast ja Toivo plaanist ühe vene mehega homme Beluhhale edasi minna. Genka rääkis loo mehest, kes põgenes asjaleläinuna libisema hakanud lumelt, kasutades toimunu näitlikustamiseks käepäraseid vahendeid. Seejärel käis Genka pesemas. Õhtupoolikul käisime kaljul ronimas. Ühe köie kinnitus tuli lahti ja sain õnnelikult lõppenud pika liu.

17.07

Liikusime matkagrupiga Vaimude järve äärde. Sveta ja Mari pidasid vajalikuks seal ka ujuda. Hakkas vihma sadama. Tagasiteel sammus meile vastu pikk tume sell, kelles arvasime ära tundvat Genka ja Ljoha poolt kirjeldatud Dimat. Ta oli jõudnud oma asjad juba alla laagrisse viia ja läks nüüd uuesti üles Toivole ja tema kaaslasele vastu. Kui laagrisse tagasi jõudsime läksid Toivole vastu ka Einar ja Genka. Ülekaaluka vastasega võideldes ja raskel meelel loobus Toivo oma seljakotist. Selleks korraks jäi siis Beluhha paigale.

Üldiselt oli meeldiv õhtupoolik. Laagris parandatakse jälle pükse ja priimuseid. Taneli priimus muutus pikaaegse putitamise tulemusel väga Challengeri meenutavaks ja peale ohtra veega kustutamist me talle enam tuld külge panna ei julgenud. Osa seltskonda avastas enese jaoks kuldjuure, algasid ulatuslikud kaevetööd kõigi käepäraste vahenditega. Jõudsime järeldusele, et segagrupiga kuldjuure levikupiirkonas matkates võib kaasaveetava varustuse kaalu vähendada telgikaarte mahajätmise arvel.

18.07

Matkagrupp pakkis kokku oma kola ja suundusime Värviliste järvede orgu. Tipugrupp ostsustas algul meiega liituda, kuid piirdus lõpuks ainult meie saatmisega. Värviliste järvede orus otsustas ka Kaisa tipugrupiga liituda. Mari ei suutnud kiusatusele vastu panna ja käis jälle ujumas. Olevat palju soojem olnud kui Vaimude järves. Käisime Riga Turisti kuru all uurimas, kas seal on vett ja laagripaika. Oli. Täienenud koosseisus tipugrupp lahkus allamäge. Liikusime läbi paksu udu kuru alla. Hakkas sadama lund ja Tanel oli kokanaadis. Meie telk kujunes söögitoaks. Õhtuks läks selgeks ja vaade kuuvalguses orgu oli vaatamist väärt.

19.07

Hommik oli selge ja päikesepaisteline. Meid ennetasid kurule tõusul 2 inimest, kelle liikumist me tähelepanelikult jälgisime. Tähelepanu hajumise tõttu sattus minu hommikukohvi paks Einari tükk maad eemale kuivama laotatud särgile. Juhtum võeti kokku konstanteeringuga, et asjad muudavad oma kuju värvi ja asukohta sõltumata meie tahtest. Valisime tõusuks pisut teise raja. Üle kuru alla jõudes läks ilm jälle tavaliseks, algas vihm ja rahe. Rada kadus järsu ja metsase rohunõlva ülemises osas. Grupp ilmutas järjekordselt väga tugevat üksmeelt soovides, et nõlval kasvavad põõsad poleks okastega. Pisut hiljem muutusime tagasihoidlikumaks ja soovisime ainult, et põõsad oleksid nõlval kinni. Kutšerla äärde jõudes tõime ära zabroska, makstes hoidmise eest 500 rubla. Õhtul toorest ja märjast lehisest lõket tehes jõudsime järeldusele, et altailased on turismi arendamiseks ära teinud tohutu töö. Lisaks puhkebaasile on nad koos hobustega sisse tallanud rajad, langetanud radadele puid ning tassinud suuri kive. Vahel on nad kutsunud maastiku ilmestamiseks esile isegi laviine.

20.07

Jagame zabroska laiali ja käime ujumas. Einar on jälle kusagil oma sokid ära määrinud ja näeb nende pesemisega kõvasti vaeva. Teele asume 14.00 ja õhtuks jõuame Kutšerla järve teise otsa. Mari leidis Siisikese ja Einar puuderdas selle korralikult ära. Et ei mädaneks.

21.07

Ületame orgu laiali valgunud Koni-Airõ jõe peavoolu mööda jõkke langetatud palki turnides. Vapramad teevad seda ilma jalanõudeta. Osavaim on Sveta, kes pääseb erinevalt Tanelist praktiliselt kuivalt. Kuivale maale jõudnuna viskame kotid maha ja sätime ennast tõusuks piki Joldo-Airõ orgu Daraškoli järve äärde. Sveta jalutab pisut allavoolu, varsti järgneb talle ka tema seljakott, mis kenasti veepeal püsib (ilmselgelt liiga kerge!). Asjad, mis pidid märjaks saama jõe ületamisel, said seda nüüd.

Vaade Daraškoli järvele oli hoolimata vihmasajust matka parim. Asume ületama mingit ojakest, mis alguses tundub tõotavat kuiva läbimist. Viimasel hüppel siiski libisen ja lendan koos kotiga jõkke. Kaldalt ulatuvad teisel kaldal laagerdava grupi abikäed. Panin koti kaldale ja läksin jõkke tagasi, nüüd oli teistel juba lihtsam. Kuna minna oli veel natuke, siis märgi tossusid saabaste vastu ma vehetada enam ei viitsinud. Järve teises otsas peame ületama 1-5 m läbimõõduga rahnudest koosneva rusunõlva. Väga tülikas. Enne potentsiaalset laagrikohata astun võsas mingile juurikale ning talvel murdunud ning kolm kuud kipsiga ravitud pöialuu annab tugavalt tunda. Aiman halba. Õhtul on jälle Taneli kokanaat ja jälle on väljas kõik võimalikud sademed. Sitt päev.

22.07

Kuivõrd käia ma enam ei saanud ja ka lonkamine oli väga vaevaline, siis mõte üle kuru minna ja Kuragani orgu mööda Võssotnikusse jõuda jääb realiseerimata. Einar, Tanel, Sveta ja Mari lähevad liustikule radiaalile. Alustan puhkamist. Ainus rõõm päevas on rändsarve sissepakkimine Taneli jaoks. Lõpuks paistavad radiaalil käijad orus rohetaval aasal. Tegelikkuses oli aas kujutanud endast kõrvuni ulatuvat tihedat võsa. Olen raske dialemma ees - kas võtta valuvaigisti, mis välistab alkoholi või loota alkoholile. Valin alkoholi kui järeleproovitud vahendi.

23.07

Alustame tagasiteed Võssotnikusse üle tuttava kivirusu. Varem sissevõetud tablett on mõjuma hakanud. Liikumine on vaevaline hoolimata sellest, et seljakotti olid jäänud vaid isiklikud asjad.

24.07

Jälle tablett ja teele. Lõunast läheb liikumine kobedamaks. Õhtuks on mannavaht ja erinevate vahustamisstiilide esitus.

25.07

Seljakott pea all on tunduvalt mugavam kui seljas. Tablettidest olin õhtu ootuses loobunud. Pakun vastutulevatele gruppidele oma kirkale toetuva kõnnakuga alpiaasa ületades ilmselt omapärast vaatepilti. Õhtul võtame strohhi. Selgus, et klimpe saab väga edukalt ka nuudlitest teha. Juba kolmas klimbiretsept sellel matkal.

26.07

Rõõmustame kanepipõllul ja tuletame meelde alkoholil põhineva vana reegli higistamise vastu. Alkohol seob vett ja kui seda palaval suvepäeval mõõdukalt doseerida väheneb higistamine. Tanel särab kõrvuni kanepipõõsas ja Einar jäädvustab ajaloolise hetke. Õhtul selgub, et peale mõningast järelemõtlemist oli kompromiteeriv materjal palutud kustutada. Minu lonkamine on arenemas kõndimiseks. Vahetult enne Kutšerla küla teeme viimase metsalõuna ja mõnuleme pikalt Kutšerla jões.

Võssotnikus kohtusime päev varem saabunud tipugrupiga ja äsjasaabubud harjukatega. Einari provokatsioonilisele küsimusele, kuidas teha kindlaks luumurdu, meditsiiniga lähemalt tuttav Kaisa õieti vastata ei osanud. Kuna olime seisukohal, et praktika on tõe kriteerium, pakkusime vastuseks, et tuleb anda seljakott ja saata mägedesse. Kui kõnnib, siis pole katki (Tartus kahjuks siiski selgus, et parktika ei ole tõe kriteerium, vähemalt ei olnud ta seda antud juhul). Kuulasime ära harjukate seiklused registreerimisel ja asusime harjukate hansa abil oma järgmise päeva taktikat väja töötama.

27.07

Võtsime pakihoiust kaasa oma Vana-Tallinna ja läksime Toivo ja Einariga Kutšerla küla vahele hääletama. Tundsime Einariga mõlemad piinlikkust, sest Toivo nägi oma hallitriibulise ülikonna, hallikasvalge triiksärgi, kaabu ja lipsuga väga soliidne välja. Peagi sõitsime väikebussis Ust-Koksa poole. Bussijuht oli Ida-Sakasmaal teeninud endine sõjaväelane, kes oli koos oma saksa sõbraga samuti teel miilitsasse registreerima. Teepeal võtsime veel peale äsja helikopterist välja tõstetud hääletaja, kellel oli põlvega midagi kapitaalset juhtunud. Harjukate seiklusi kuulnuna otsustasime miilitsasse üldse mitte minna ja käia vaid FSB-s kui meie silmis autoriteetsemas asutuses. Meile väravale vastu tulnud kohalikust rahvusest sõjaväelane tõi kuuldavale üllatushüüu kui meie saabumiskuupäeva nägi (see oli 8. juuli, kohustus on ilmuda 3 päeva jooksul). Selgitasime, et ei saanud varem. Meie paberid võeti kaasa ja jäime värava taha erinevaid stsenaariume arutama. Umbes 7 minuti pärast avanes värav uuesti, meile anti dokumendid ja tükike ruudulist paberit, mis oligi väljasõiduluba. Härrastele Eestist sooviti head reisi ja värav suleti. Seisime hetke ilmselt üsna rumalate nägudega, olles valmis kõigeks muuks kui selliseks käitumiseks. Eemaldusime üha kiireneval sammul ja panime juhtunu Toivo imposantse väljanägemise arvele. Hiljem paberitükki uurides oli Svetast saanud grupi juht, kellega on kaasas grupp välismaalasi. Ust-Koksas avastasime, et Kutšerlasse läheb peatselt liinibuss. Jõudsime ka sööklas söömas käia, kuid toidu rasvasisaldus andis ennast bussis kõvasti tunda. Hakkasin mingil kummalisel põhjusel ka korralikult köhima.

Bussiliiklus oli seal väga inimsõbralik. Kui naabrimehe sõiduplaan oli külaelanikele varasemast teada, aga bussis teda näha ei olnud, siis palvet tema juurest läbi sõita võeti loomulikuna. Ja kui selgus, et naabrimees tõesti on oma plaane muutnud, ei vihastanud keegi. Õhtul oli väga meeldiv saun. Öösel alustas köhimist Einar.

28.07

Saatsime harjukad teele. Sinise Gazelli juht oli kohal juba 7.30. Juhil oli kaasas ka abikaasa ja Ljoha muutus potentsiaalset moderaatorit nähes lootusrikkaks. Ta siiski eksis. Välja sõitsime 8.15 ja 800 km vahemaa Barnauulini läbisime 17.45-ks. Piiritsoonist väljumisel ei sunnitud meid isegi bussist välja tulema, piisas läbi akna ulatatud ruudulisest FSB paberist. Mõte säilinud Vana-Tallinna pudelist seljakotis tekitas elevust. Traditsiooniliselt vahetasime Gornoaltaiskis sinise Gazelli kollase vastu. Ostsime ära Moskva-Tallinn piletid ja kõndisime linnas. Jaamas kohtasime oma vana tuttavat helikopterist väljatõstetud hääletajat, kellega koos Ust-Koksasse sõitsime. Nüüd juba karkudega. Rong Moskvasse väljus keskööpaiku.

29.07

Paiknemine rongis oli veelgi hajusam, osa seltskonnast sattus ka teise vagunisse, aga oma koha tualettruumi naabruses võitlesime välja. Üldiselt püüdsime sinnasõidul kujunenud režiimi hoida. Muutsime vaid mängu nime ja asusime sasku mastikaotust meelde tuletama. Tuli küll. Ajagraafikut muutis lõdvemaks ka toitude pakkimise ja kaartide kiletamise vajaduse puudumine. Keskpäevaks jõudsime Omskisse, kus oli pikk peatus. Kuna päike paistis, oli sobiv hetk telk Võssotnikust saadik märg telk perroonil ära kuivatada.

Ostsime üht-teist perroonilt kaasa, jagasime rongi sõitma hakates kaardid välja ja tegime õlled lahti. Pisut hiljem tormas naabervagunist kohale ähmi täis Kati ja tundis huvi, kus Sveta on, ja Tanel. Helistasime, uurisime järele ja saime teada et mõlemad on endiselt Omskis. Sveta oli oma dokumendid ja pileti ka rongi padja alla jätnud. Soovitasime neil pöörduda abipalvega jaamaülema poole. Vahepeal korjas Kati dokumendid padja alt ära ja seejärel jõudsime kohe ka levist välja. Edasine suhtlemine käis raadiolevi ja vagunisaatja kaudu. Nooruke vagunisaatja muutus välismaalaste kaduminekust teada saades silmnähtavalt närviliseks. Passi toimetasime vagunisaatja kätte, kes jättis selle järgmises jaamas maha. Siinkohal oskavad asjaosalised oma seiklustest täpsemini edasi pajatada. Moskvasse pidid nad vagunisaatja sõnutsi jõudma igatahes pool tundi peale meid. Einar täheldas Taneli ja Sveta nimed tšurkanominentide nimekirja ja seejärel jätkasime poolelijäänud partiid. Köhima hakkas ka Genka ja osa vagunis olnud inimestest. Info kadumaläinutest jõudis ka raudteemiilitsani, kes pidas vajalikuks järelejäänute dokumente kontrollida.

30.07

Hommikul ärkasin ca 7.30, sõin ja läksin magama tagasi. Ülejäänud alustasid Vana Tallinnaga. Einar köhis juba nii korralikult, et üks osavõtlikum tädi, kes ilmselt ennast sellest häirituna tundis, uuris miks me oma kaaslast ei ravi. Toivo käratas, et pole mõtet, nagunii sureb varsti ära. Sellega oli teema ammendatud.

31.07

Varahommikul jõudsime Moskvasse. Ootasime ära ka Sveta ja Taneli, punaseid nelke kahjuks hankida ei õnnestunud. Toivo ja Einar ostsid ka lõpuks Tallinna rongi piletid ära ja said veel sama rongi üldvagunisse. Seltskond hajus linna peale vastavalt oma huvialadele. Läksime Ljoha, Kati ja Genkaga paleontoloogia muuseumisse. Muuseum pidi avatama 11.00. Kuna Ljoha oli püüdnud muuseumis käia juba 5.07, siis oli tal teekond äärelinnas asuvasse muuseumisse selge. Enne käisime läbi kaukaasia turult, varustasime ennast hea-paremaga ja otsustasime minna muuseumi ette piknikku pidama kuniks muuseum avatakse. Muuseumi ette jõudsime 9.00. Piknik lõppes 9.15 parema lõppemise tõttu. Head oli küll veel natuke järel, aga see ei mahtunud sisse. Lisaks jäi üle kilo soola, mille olime tomatite söömiseks ostnud. Pikutasin pisut koos teistega muuseumi ees pingil aga und ei tulnud. Lonkisin tagasi turu juurde. Tagasi jõudes selgus, et vahapeal passiivselt muuseumi avamist oodanuid oli nende välimuse tõttu kellegiga segi aetud ja püütud minema ajada. Neil õnnestus siiski oma eesmärke nii muljetavaldavalt selgitada, et piletit ostes peeti vajalikuks veel kord vabandada. Muuseum oli huvitav, kuid erinevalt Ljohast suutsime keskenduda ainult suurtele eksponaatidele. Väikseid aga oli suurtest märgatavalt rohkem. Rong Tallinna väljus õhtupoolikul. Sveta jäi meid saatma.

1.08

Kodus. Alustasin järjekordset fotosessiooni, mis lõppes 14.12. Einari köha lõppes mõned kuud varem.